Mõned inimesed leiavad oma tee kohe, teised aga peavad esmalt valed valikud välistama. TARKi vilistlane Hele Maasi kuulub edukate katsetajate poolele, kellel on olnud piisavalt julgust loobuda sellest, mis ei sobinud ja piisavalt kannatust, et jõuda enda jaoks õigesse kohta. Pärast mitme ülikooli pooleli jätmist leidis ta lõpuks kooli ja eriala, mis tema loomulikke andeid ja olemust kõige paremini toetas ning lõpetas TARKi nahkkäsitöö erialal. 

Peale gümnaasiumi astus ta nagu paljud teisedki ülikooli, kus alustuseks õppis ärindust ja seejärel antropoloogiat. Mõlemad jäid pooleli. 

Kui alguses tundus mittesobivus olevat seotud just saadud ATH diagnoosiga, siis täna mõistab ta, et talle ei sobigi üldse tavaõppe loengu-formaat. Loomulikult eelnes sellele teadmisele nagu tavaliselt tugev eneses pettumine ja depressioon. 

Tallinna Rakendusliku Kolledžini (TARK) jõudis ta tänu Töötukassa karjäärinõustajale, kes aitas välja selgitada, milline on tema loomulik olemus ja kus võiksid peituda tema kaasa sündinud anded. Huvitaval kombel me ise oma kõige tugevamaid kohti ei näe, sest need tunduvad meie jaoks liiga tavalised. 

Hele oli lapsepõlvest alates tegelenud õmblemisega. Suviti maal olles võttis ta ette vanaema vändaga õmblusmasina ja kodus olles ema oma, et nukkudele uusi riideid teha ja kooli laatadele vanadest teksadest käekotte kokku õmmelda. Materjalide ja vormide tunnetamine oli tema jaoks nii loomulik, et ta ise ei osanud seda enam erilise oskusena esilegi tuua. 

Hele alustas õpinguid sel ajal veel vana nimega Tallinna Kopli Ametikooli nahkkäsitöö erialal. Ühiskonna üleüldine kriitilisus kutsekoolide vastu tegi Hele alguses veidi skeptiliseks, aga paindlik õppevorm ja huvi eriala vastu said põhjusteks, miks ta siiski otsustas jääda. Hele mõtleb paindliku õppevormi all seda, et eriala õppijad käisid koolis üle nädala. Üsna kiiresti pöördus esialgne eelarvamus vastupidiseks: "See oli täiesti vapustav. Ma ei suuda ära kiita seda õppevormi ega neid õpetajaid, kes nii õpetavad."

Õpieesmärgid on paigas, aga kuidas nendeni jõutakse, toimub õppijatega koostöös  

Hele sõnul ei õppinud nad kunagi ainult ainet. Eriala õpingud olid tugevalt seotud ka üldise maailmavaate laiendamisega. Lisaks oma erialale oli võimalus katsetada ka teisi käsitöö valdkondi, näiteks metallitööd. Samuti olid õppekavas erinevad üldained, mis olid põnevalt praktilise poolega integreeritud. Näiteks kultuuriajaloos või ühiskonnaõpetuses kuulati esmalt ära teoorialoeng ja siis rakendati neid põhimõtteid kohe ka järgmise toote loomisel. See kõik tekitas aina rohkem huvi iseseisvalt kodus juurde õppida ja oma teadmisi avardada. 

Kõige suurem üllatus Hele jaoks olid õpetajad. Neil oli alati kindel siht silme ees, mida õppija omandama peab, aga tee tulemuseni leiti koostöös. "See oli minule täiesti maailmamuutev kogemus. Sellist asja ei näinud ma ei gümnaasiumis ega ülikoolis," kommenteerib siiani vaimustunud Hele.

Ülikooli suures auditooriumis lektorit kuulates jääb kõige rohkem puudu sellest, kuidas teooriat oma elus kasutada. Sama probleem esineb ka igal pool mujal, sest enamus õppimiseks vajalikust materjalist on kas loetavas või vaadatavas vormis. Väga vähe on võimalusi, kus teooriat koos selle rakendamisega õppida saab. Hele on rahul, et sai seda TARKis kogeda. 

Lisaks kohalikule praktikale ka Sitsiilias ja Barcelonas oskusi täiendamas

Kohaliku praktika läbis Hele Katariina gildis, kus tekkisid ka esimesed tutvused ja valdkondlikud kontaktid. Kuna TARK on liitunud Erasmus+ programmiga, on õppijatel ja õpetajatel võimalus käia välisriikides uusi kogemusi saamas. Selline võimalus on avatud kõigile, mitte ainult viielistele ega ka kutseõppuritele. 

Esimene Erasmus+ ränne viis Hele paar aastat tagasi terve kursusega kolmeks nädalaks Sitsiiliasse, kus nad olid kõik erinevates nahatöökodades praktikal.

Enne reisi oli tervel kursusel Eestis nahakunstnikuna töötamisest üsna pessimistlik pilt. Peaaegu kõik praegused tegijad ütlesid, et nahakunstiga siin elatist ei teeni ja see sobib ainult hobikorras muu sissetuleku kõrvalt tegelemiseks. 

Sitsiilias nägi Hele teistsugust maailma. Väikesed stuudiod, kus töötasid koos isad, pojad ja pojapojad. Pered, kus käsitöötraditsiooni oli põlvest põlve edasi antud. Ta ise sattus veidi suuremasse ettevõttesse, kus valmistati muuhulgas ka Harley Davidsonile mootorrataste sadulakotte.

Kõige suurem erinevus võrreldes Eestiga oli aga hoopis suhtumine, mitte maht ega traditsioon. Hele meenutab: ”Seal ei ole sellist perfektsionismi tagaajamist nagu meil. Toode ei pea kohe olema 10/10, et seda müüa. Seal on okei alustada väiksemalt ja vaikselt ennast üles töötada. Kõik ei pea käima kohe ja kiiresti. See muutis täielikult minu nägemust tulevikuvõimalustest."

Teine ränne oli teistsugune. Hele saabus hiljuti tagasi Barcelonast, kus viibis 7 kuud praktikal ettevõttes Iriarte Iriarte. Tegemist on eksklusiivse nahkkottide brändiga, mille kogu disain ja toodang on omaniku Carolina Iriarte isiklik looming. Helele avanes harukordne võimalus osa saada uue kollektsiooni loomisprotsessist.  "Seda, kuidas disaineri ideest saab müüki minev toode, ma enne näinud ei olnud. See oli väga, väga põnev," meenutab ta.

See käis reaalsuses nii, et Carolina andis mõtte ja Hele ülesanne oli selle järgi lõikeid ja prototüüpe valmistades valmis tooteni jõuda. Kogu protsess algas paberist prototüüpidest ja lõigetest ning lõppes tehnilise dokumentatsiooni väljatöötamise ja valmistoodetega. Väiksemaid valmistooteid valmistas Hele Barcelona väikses vanalinna stuudios kohapeal, suuremate valmistamiseks saadeti tehniline info Lõuna-Hispaanias olevale kolleegile, kes need siis valmis tegi. Uus kollektsioon avalikustati mõned nädalad tagasi, kui Hele juba kodus tagasi on. Praktikast sündis imeline kontakt ja stuudio omanik otsib võimalust, kuidas tulevikus koostööd jätkata, sest Hele jättis endast eestlastele omase töökusega maha kustumatu mulje. Selline asi võib tänu rännetele igaühe jaoks võimalikuks saada.